Mul on tunne et ei hakkagi minema kuigi
kuuskede koerahännad lehvitavad
vares ütleb ümber toaseintelt
peegelduvaid sõnu
mine siit ära kloostrisse
metsa linna jääpangale
ummistunud unistustest nõrguv nykteri
on kibe on magus on lepitav
avad akna ja hingad sisse
vesirooside sahinaid konnade volksatusi
elu kui elu muinasjutt
vahel tuleb vanaema külla
laulab varahommikul kuuma pliidi ääres
internatsionaali nüüd üles keda needus rõhub
no tõsiselt ilma revolutsioonilise tagamõtteta
lihtsalt et meid äratada