Rändava maailma serval
kus ümmargused asjad
veerevad ilma kallakutagi
kus lohejooksjatel on
lühikesed jalad
kus lõdisejal pole aega hüüda
setti setti mõte
ripub väljalunastamata tulevik
ta võib küsida mõistatusi
hei koll kelle sa täna ära sõid
jääda rahule kui võtad taskust
täitsa kiilaks rootsu
katkutud viinamarjakobara
kas sa saad sellest üle
millest sellest ka see
tuleb õigesti ära arvata

Kui kõik läheb
hästi siis kõik
saab vastatud
ka küsimus mida teevad
majad kui inimesi ei ole kodus
maailm saab edasi rännata

Istud selgroog kumaras südame üle
ootad üksijäämist õiget aega
seal on sõrm nupule vajutanud
sõnad tähtedeks saatnud
kui tõstad pea on nad siin
kiigud pimesi suures rahus
suu ammuli jalad alt kadunud
teades maailma lahendamise tunnet
olles helde iseendale teisele
mõtete liikumist on kaugele kuulda
üle ööd ja päeva ühendanud tee
jooksev karu tuleb tagasi
ei see pole tsirkus
see on tõsine asi
armastus

Sõnad on mõtete sõdurid
unenäod hullumeelsuse ravi

kuid kuu on täna eriti kiuslik
juhatab hilised mõtted kui
äädikakärbsed karvajala saagiks
ikka on nende arv leegion
august on käärima läinud
võib kuulda öö nöörredelilt
kukkuva õuna kiljatust
ritsikad ehmatavad hetkeks
nahkhiired tulevad kajaloodima

valuläve üle ei vaielda
kui lappad niiskete sõrmedega
kokku kasside kõrvalpilkudest
jälgitud kolmnurkset elu

Koormahobused pole ju koledad
sellele kes armastusega annab
leiba samamoodi kui tõllatraavlitele
rebased ei teeks üldse vahet
veri sama soe punane
kui sabaseelikute triibud
mis kiigeplatsil laperdavad
huilutavad ootavad tule süttimist
pillilillihäälesõtsepoega
süte tuhmumist ööd
leiba ulatavat kätt
kuule oleks ükstaskõik
tõuseks paistaks läheks looja

Vaata käsi erinevalt suust
päris alguses nad oskavad
niisama peopesas kinni hoida
varjatud mõtte varju
salatud tunde tumedust
haarata vahel paitada
suu peab õppima kuidas
vormida kätest libisenut
sõnadeks kõõludes õige ja
kurakeelsuse käoraamatul
sõnatu et ei siugleks
ülahuulest läbi alahuule
üles ja alla
ei sulgeks suud sõnatuks
nii et käed tahaksid teha
mida on hiljem õppinud
haigruna mändi tuulata
sinise kasena poolkuu poole tõusta
anankō enpi haku cho hangetsu
käte vahetamine käib kergemalt
pärisõnade leidmisest
erinevus elavate ja surnute
vahel on hetke tabamine
sõnadeta käteta
mõtte kinni püüdmine

Triibuliste koibadega ämblik koob
võrku uue päeva ukse taga
visalt hommikust hommikusse
jääb pea kinni
käristab koemustri katki
sajab vihma paistab päike
puhub tuul kiigub kuusirp
ükskõrd saan kirjadest aru
kummardama tuleb õppida

Vaata armas ma vedasin
krobeda joone oma varju ümber
enne kui hakkasin muutuma
et oleks mille järgi
saaksid mind sellisena mäletada
keegi ei ka jumalad saa igavesti elada
kukkudes maailma peegelpildi sisse
võib juhtuda ükskõik mida
kõik muutub igast asjast
võib midagi muud saada
mererohi põhjapõder tuvi
selles pole midagi üleloomulikku
ei mäleta me muidu iial
palju aega möödus siis kui
midagi ei juhtunud
midagi ikka juhtus ka
siiski sellest ei jagunud
hooldusvaba armastuse
ootamise tunde murdmiseks

Lendu lastud sõna miks
me arvame et see ka mõjub
kõigil on oma
tunnete piltide mõtete
üleskobrutav nõiaallikas
säärane pühkiv teiste sõnu
unustusse viiv voog
kui juhusliste täiesti
juhusleselt teite sõnad
meitega ei juhtu klappima
ometi on kõik siinsamas
kuulates kohale jõudnut
mõistab su enda
sügavike voog suunda muuta
sünnitada vikerkaart

Lühikeste varjude aegu
üsna enne jaani vaatasin
ühe vana jumala nimelise mäe
kohvikuterrassile kus söödi igapäevast
leiba hingelähedust praadi
suppi roosamannat
mida ma näinud olin tegi
tumeda puhta rebendi maailmakangasse
jalad tõusid maast lahti lendasin
mitte liiga kaugele Pluuto Charoni
Nixi Hydra Styxi Kerberose poole
võõras ja vähene

Tagasi tulin tolmusena teistsugusena
kukkusin hamba verele
tasakaal tuulevaikus koera haugatus jäid
korraks pooleli


21. juuni

Üks hell profiil on labajala peal
tummvarjude sinimäng
vist jõehaldja oled
võtnud kaasa tiigi kaldale või
lootusetult segi jalad läinud on
et varjud nõnda ilmuvad
kas väike ämblik ärkama
nüüd peab ses paigas
mille lõhn on minevikust tuttav

Varjud tekivoltides ja tuulekurdudes
must mees toomingapõõsas
aeee'
ma näen sind küll aga
tuppa ei kutsu
pähe ei lase
põue ei pista
põske ei silita
meelde ei jäta
sest sa oled täpselt aasta pärast tagasi
mis sul on
valge mul on must

Kunagi ammu novembris

Tuisuvihur ajab jälge
püüab kinni ja läheb mööda
külmud kui jääd seisma
jõuad edasi lähed
kojani kuhu teed ei vii
kooningad uluvad kakupeakullid riidlevad
kooskad turritavad turjakarvu
suits vajub korstnasse tagasi
seinad naksuvad kõhnad käed
randmetel punased korallid
tõmbavad ette kardinad
et ei vaataks ei näeks mustavat kohutajat
lõõts hingab sisse
luiste pilliklahvide klõbin
ütleb ette kukkuvate pisarate rütmi
silmapiir on kõikjal
silmapiiri taga on silmapiirid
teistsugused kui me teame

Hirm valede sõnade ees on tarretav
vormides kõiki küsimusi
hõlmavat küsimust
lootes saada kõiki
vastuseid sisaldavat vastust
jääb kummuv küsimus
liiga lihtsana tunduvana
kuuldavale toomata
ent küsimata küsimuste taaka
ei pese silmist kõike mäletav
vaikimise vesi
inimestega on alati tüli
lootus on igavene ja roheline

Nii palju sõnu väljaütlemata
üminaid olematuid piirituid
aimdusi surematuid
kui röövlinnu skelett
lausumata ja kuulamata
jäänud ma ei räägi enam midagisid
ma ei kuula enam ammusid
sisaliku vilksatusi
öökulli sööste vaatamisi
kuidas möödajalutava kassi
saba ikka kirjutab õhku
küsimärke või hüüumärke
ent punkti ei pane kunagi

Vastu mõtete hommikut
mets on vait keegi teab
puudest saab hagu
pilpaid või halupuid
kuivi küljelaudu
mesitarudele langeb vaikus
toonekurenokkade plagina pärast
trrotorototototottonj
maja nagiseb aluspalke kehitades
jalad on valmis
õhk ootab sissehingamist
tee käijaid janu joomist

Suve lõpus oleme vahel nii laisad
ei viitsi süüa juua ega magada
kasside karvad küllastavad õhu
sest keegi ei puhu neid laiali
aeg libiseb katmata nahka pidi
edasi ja tagasi
loomulik nagu augustikuine luuletaja
nagu kevadine kukkuv kägu

Kuidas meile meeldib lasta
liugu kui teed on liivatamata
tundes kõhu sügavamas sopis heitumust
krudinat luuüdis ja rinnus
hammaste mis võiksid meist kõnelda kui muud luud on
tolmuks saanud lagunemise hapukust
pettumust mis on ennemuistise aja
üsast välja visatud
oodanud siledal rajal mida
mööda oleme tuhandeid kordi livvutanud
iga liug aina pikem

Jah kuidas see meile meeldib
sest kes neid teid ikka liivatab
kui vaist hall mehike üksinda
aga siis on ka hing läinud
seitsmesilmsete kuuekäpaliste karudega kaasa

Mul on tunne et ei hakkagi minema kuigi
kuuskede koerahännad lehvitavad
vares ütleb ümber toaseintelt
peegelduvaid sõnu
mine siit ära kloostrisse
metsa linna jääpangale
ummistunud unistustest nõrguv nykteri
on kibe on magus on lepitav
avad akna ja hingad sisse
vesirooside sahinaid konnade volksatusi
elu kui elu muinasjutt
vahel tuleb vanaema külla
laulab varahommikul kuuma pliidi ääres
internatsionaali nüüd üles keda needus rõhub
no tõsiselt ilma revolutsioonilise tagamõtteta
lihtsalt et meid äratada

Jutt voolab punastest suudest
valgete hammaste vahelt
aeg läbi sõrmede
mis ei saanudki
kokku
pühapäevade tantsutolmus