Vana hambutu nunn kutsus ja
noored veel valged
flamingod tulidki Rooma
dekadendi katuseterrassile puhkama
mõtlesin
kuidas ta seda tegi
ja miks mul ei tulnud välja
ei flamingosid ei puhkust
ei igavest linna ei kadentsi
pipipipiipiipiipipipi

Deklaratiivne

Kui keegi tahab sind
oma ellu teeb ta ruumi
siis ei peaks koha eest võitlema
lõpeta enesele valetamine
ära ürita olla kes sa pole
selleks et meeldida jää
iseendaks saa iseendaks
elu vembumees viskab kaikaid
lootes sirgendada põikpäiseid

Vahel on hirmus olla
mina ise jagada teistega
karbi sisemust mäletamata
mis seal oligi pärl
või lihtsalt põletik viha
kasutu luieta mass
jah avaneda on rasse
vahel on sõnu loobitud
pärast on ikka paha
mida ootasid seda ei tulnud
ootaja aeg oli pikk
mida ei arvanud tulevat
tuli rõõmus leidlik aus
lähedane kauge kaasa
tundev võõras oma
pööritav maailm
inimeseks sündimise mõte
kas saime teada et
elu vahel on surm ja
surma vahel elu ja
vahetevahel on elu
ettevalmistav elu
kas püüan ma
püüan olla ei
mitte parem ma
püüan olla hea

Kõverate jalgadega pelglik tüdruk
polnud tal ilusat lauluhäält ega kedagi
suudles poissi uinunud elu ärkas
niiskes pimeduses ja sündis kui oli aeg
nii juhtus tõepoolest
pärast juhtus veel asju ja
jäigi juhtuma ja juhtub ikka
mõned neist lähevad
katki parandada saab mõnda
mõned visatakse kunagi ära
leitakse jälle üles
võetakse omaks tagasi või
muidu kingitakse edasi
mis sellest maailmast saab
juhtunud asjad me
elu uduõrn ilus kähar

Rändava maailma serval
kus ümmargused asjad
veerevad ilma kallakutagi
kus lohejooksjatel on
lühikesed jalad
kus lõdisejal pole aega hüüda
setti setti mõte
ripub väljalunastamata tulevik
ta võib küsida mõistatusi
hei koll kelle sa täna ära sõid
jääda rahule kui võtad taskust
täitsa kiilaks rootsu
katkutud viinamarjakobara
kas sa saad sellest üle
millest sellest ka see
tuleb õigesti ära arvata

Kui kõik läheb
hästi siis kõik
saab vastatud
ka küsimus mida teevad
majad kui inimesi ei ole kodus
maailm saab edasi rännata

Istud selgroog kumaras südame üle
ootad üksijäämist õiget aega
seal on sõrm nupule vajutanud
sõnad tähtedeks saatnud
kui tõstad pea on nad siin
kiigud pimesi suures rahus
suu ammuli jalad alt kadunud
teades maailma lahendamise tunnet
olles helde iseendale teisele
mõtete liikumist on kaugele kuulda
üle ööd ja päeva ühendanud tee
jooksev karu tuleb tagasi
ei see pole tsirkus
see on tõsine asi
armastus

Sõnad on mõtete sõdurid
unenäod hullumeelsuse ravi

kuid kuu on täna eriti kiuslik
juhatab hilised mõtted kui
äädikakärbsed karvajala saagiks
ikka on nende arv leegion
august on käärima läinud
võib kuulda öö nöörredelilt
kukkuva õuna kiljatust
ritsikad ehmatavad hetkeks
nahkhiired tulevad kajaloodima

valuläve üle ei vaielda
kui lappad niiskete sõrmedega
kokku kasside kõrvalpilkudest
jälgitud kolmnurkset elu